Jäätmete sorteerimine

Jäätmete sorteerimine – Kas me lahendame probleemi või loome lahendust?

Tänasel päeval, mil olmejäätmete liigiti kogumise mõttekus on Eesti ühiskonna poolt suure küsimärgi alla seatud, oleks sobilik aeg lähemalt uurida, mis selle kõige taga on.

Eriliselt palju negatiivset tähelepanu jäätmekäitluses on saanud pakendid, kuna need moodustavad suurima mahu segaolmejäätmetest. Siinkohal ei tasu aga unustada, et statistika moodustub siiski massi, mitte mahu järgi. Seetõttu tuleks suurema fookuse alla võtta hoopiski just biojäätmed, mis moodustavad umbes ⅓ kogu segaolmejäätmete massist. 

Kahjuks on hetkel olukord selline, et kõik jäätmeprobleemi lahendamisega seotud osapooled – riik, kohalikud omavalitsused ja jäätmekäitlejad – on keskendunud ennekõike probleemi lahendamisele, mistõttu jäävad lahendused tagaplaanile. Just siin, mu sõbrad, seisnebki selle tohutult suure ja keeruka probleemi võti!

Siinkohal pean tarvilikuks teile lähemalt selgitada, kuidas erineb probleemile keskendumine lahendustele keskendumisest ning kuidas võime just biojäätmete abil jäätmemajanduses peagi tunneli lõpus valgust näha. 

ÜRO koostas 2015. aastal Pariisi kokkuleppe, mille kohaselt lubavad maailma riigid, sealhulgas Euroopa Liit, hakata tegelema SDG-dega ehk kestliku arengu eesmärkidega selleks, et üheskoos peatada kliimakatastroof ja ökosüsteemide kokkuvarisemine meie planeedil.

Sellest tulenevalt valmisid Euroopa Liidu poolt erinevad arengu- ja tegevuskavad, sealhulgas ka ringmajanduse pakett, mille eesmärk on meie majandus ressursitõhusamalt üles ehitada. See tähendab, et me ei saa eeldada ega ka lubada lõputut loodusvarade kaevandamist, nende kasutamist ning lõpuks sellest tulenevate toksiliste jäätmete keskkonda paiskamist. 

Kuna ringmajandus puudutab väga otseselt kõiki inimesi läbi jäätmete, on Euroopa Liit jäätmemajanduse nüüdseks korralikumalt luubi alla võtnud ning seadnud oma liikmesriikidele kohustuse järk-järgult ja pikema aja jooksul oma riigi jäätmemajandus korda teha. 

Korda tegemine tähendab antud juhul seda, et aina rohkem olmejäätmetes leiduvaid materjale tuleks ringlusse suunata. 

Iga viie aasta tagant tõuseb ringlussevõtu protsent viie pügala võrra ning aastaks 2035 peaks see olema 65%.

Nüüd aga läheb asi huvitavaks – praegune ringlussevõtu protsent Eestis on vaid 28%. Eriti märkimisväärne on, et see protsent ei ole viimase 10-12 aasta jooksul praktiliselt muutunud. Kui sellele tendentsile lisada hetkel jäätmekäitlusele üsnagi omane läbipaistmatus ning sellest tulenevad vaikselt pinnale kerkivad varjatud saladused ja halvad üllatused, siis tänasel päeval see protsent kahjuks pigem langeb kui tõuseb. 

Ma ei kujuta ette, milline ime peaks juhtuma selleks, et Eesti riik ka järgneva perioodi eesmärgi – 55% aastaks 2025 – saavutaks?!

Ühe “imega” on Keskkonnaministeerium juba hakkama saanud, kui ringlussevõtu protsent vahetult enne Euroopa Liidule aruandluse esitamist momentaalselt 28% pealt 51% peale hüppas. Nimelt oli lisaaja võitmiseks ja suurest trahvist pääsemiseks võimalik sihtarvude arvutamise metoodikat muuta, kuna see polnud sel hetkel Euroopa Liidu poolt fikseeritud. 

Teadaolevalt järgmisel perioodil sellist võimalust enam ei ole, mistõttu on võimalik, et peame hakkama ka füüsiliselt probleemi lahendama. 

Riik on Euroopa Liidu poolt tuleva surve valguses justkui klapid peas niivõrd keskendunud probleemile ehk parematele numbritele, et ei suuda kõrvalseisjana suuremat ja terviklikku pilti näha. Suure pildi nägemine on aga võimalik vaid siis, kui ollakse keskendunud lahendustele, mitte probleemidele. 

Siinkohal ma küsikski, et mis mängu me mängime? Kas me mängime perspektiivitut ning varjamisel, vassimisel ja omakasul põhinevat numbrite mängu või mängime me pikaajalist mängu, mis seisneb kestlikuma maailma ja nii inimestele, keskkonnale kui ka majandusele väärtuste loomises. 

Just siin toon ma sisse biojäätmed. Esiteks sellepärast, et nende abil on kõige lihtsam oma mõtteid edasi anda ning teiseks sellepärast, et tunnen seda valdkonda kõige paremini. Mainin siiski kohe ära, et sama analoogiat saab kasutada ka teiste jäätmeliikide puhul.

Biojäätmete all mõeldakse niisiis kodudes ja ettevõtetes tekkivaid toidu- ja haljastusjäätmeid. Nagu olete ilmselt juba mõistnud, siis probleemi lahendamise ning ka numbrite mängu koha pealt on biojäätmetel veelgi olulisem roll kui pakenditel, sest nende massi protsent segaolmejäätmetes on suurem. See tähendab, et kui meil on 2025. aastaks vaja saavutada 55% materjalide ringlussevõtt, siis biojäätmeid sealt eemaldamata on see praktiliselt võimatu.

Seega on biojäätmete liigiti kogumine ja ringlussevõtt nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste jaoks muutumas üsna põletavaks probleemiks.

Mina isiklikult olen veendunud, et praegust olukorda arvesse võttes on 55% ringlussevõtu sihtarvude saavutamine ausal teel aastaks 2025 täiesti võimatu ning pigem valmistaks ma ette pikaajalise visiooni ja strateegia selle asemel, et süsteemiga manipuleerides lühiajalise probleemi lahendamiseks skeeme mõelda. 

Nüüd saate ehk aru, mida ma probleemile keskendumise ja lahendustele keskendumise vastandamisega silmas pean. 

Me riigina peaksime enda käest küsima – kelle jaoks ja miks me seda teeme?

Kui me ütleme inimestele, et nad jäätmeid sorteeriks, siis millega me seda põhjendame?

Sorteerige jäätmeid, sest see on kohustuslik? Sorteerige jäätmeid, sest see on vajalik?

Aga miks see on vajalik ja kellele see on vajalik?

Kui see on vajalik vaid selleks, et riik saaks seeläbi oma statistikat puudutavaid murekohti lahendada, siis mina isiklikult ei ole huvitatud kellegi tegemata tööd kinni mätsida.

Kui see on hoopis vajalik vaid selleks, et jäätmeettevõtted rohkem kasumit teeniksid, siis tänan, ei, ma ei ole huvitatud kellegi eest tööd tegema, kui mina selle eest midagi vastu ei saa.

Kõikjal rõhutatakse sorteerimise olulisust, kuna siis saab jäätmetes sisalduvaid materjale ringlusesse võtta. Kui aga ringlussevõtt taandub suuremas osas vaid numbrite mängule, siis millest me räägime?!

Kes vastutab ning kes garanteerib selle, et minu hoolikalt sorteeritud jäätmetest ka reaalselt midagi tehakse? Mitte keegi!

Siinkohal saate ilmselt aru minu skeptilisusest 4 aastaga 28% pealt 55% peale liikuda.

Nagu ma ütlesin, siis riigi poolt oleks mõistlik ära unustada see sihtarvude trall ning mõelda jäätmemajanduse täielikule reformimisele. Võtame selle trahvi vastu ning tunnistame, et oleme läbi kukkunud, kuid loome täiesti uue, ambitsioonika ja pikaajalise visiooni Eesti jäätmemajandusele.

Eesmärk: drastiline jäätmetekke vähendamine ja vältimine ning vältimatute jäätmete maksimaalne liigiti kogumine, väärindamine ning toodete suunamine tagasi inimestele eesmärgiga luua kogukondlikku, keskkonnaalast ja majanduslikku väärtust.

Võimalik stsenaarium biojäätmete osas pöörates fookuse probleemilt lahendusele: kujutlege, et biojäätmed on lahutamatu osa kohaliku omavalitsuse sisesest toidusüsteemist. See tähendab, et biojäätmetes sisalduvad toitained ja süsinik kasutatakse ära toidu kasvatamisel ning seeläbi liigutakse kestliku ja kogukonnapõhise mudeli suunas. Kogukonnas tekkivaid biojäätmeid kasutatakse kas koduaedades kompostina või kogutakse need kokku vastavalt omadustele. 

Igas maakonnas on üks selline keskus, kuhu kõik biojäätmed kokku tuuakse ning kus need tehakse innovaatilisteks toodeteks, mille eesmärk on kasvatada tervislikku ja mürkidevaba toitu ja selle käigus taastada muldade viljakust, sidudes atmosfäärset süsinikku (CO2) muldadesse. 

Kogu süsteemi arendab ja haldab kas kohalik omavalitsus ise või koostöös teenusepakkujaga, kes selle toimimise eest vastutab. 

Süsteemi alustaladeks on läbipaistvus, koostöö ja pidev kommunikatsioon, ning paljud inimesed liituvad selle süsteemiga vabatahtlikult, kuna saavad täpselt aru, mida nad teevad, miks nad seda teevad ning millist väärtust see süsteem loob. 

Hetke probleem seisneb paljuski selles, et proovitakse inimesi sorteerima panna väliste motivaatorite ja abil kuid alahinnatakse sisemiste motivaatorite jõudu.

Kas inimesed sorteeriksid biojäätmeid pigem sellepärast, et seda “peab” tegema või pigem sellepärast, et nad tahavad seda teha?

Ma väga kahtlen, et tänase jäätmeveo hindade juures väga paljud inimesed jäätmeid raha pärast sorteerivad. 

Samuti kahtlen, et väga paljud inimesed jäätmeid kohustuse pärast sorteerivad –  vähemalt senikaua kui pole vastavat järelvalvet ja trahve.

 Isegi juhul, kui osad seda teevad, siis väliste stiimulite abil jõuame me vaid mingi piirini. Selle piiri ületamiseks peame me hakkama vaatama sisemiste stiimulite poole – miks ma seda teen ning mis on see suurem ühiskondlik ja keskkonnaalane probleem, mida ma sellega lahendan?

Lõppkokkuvõttes arvan ma, et meie jäätmemajandus on praeguseks hetkeks nii sügaval mustas augus, et sealt välja rabeleda tundub olevat võimatu.

Me peame hakkama nullist üles ehitama täiesti uuest paradigmast lähtuvaid süsteeme ning see on kahjuks või õnneks ainus võimalus inimesi vajalikus mahus jäätmeid sorteerima panna.