Taastav põllumajandus võib olla ainus lahendus kahjule, mille on tekitanud laastav põllumajandus.

See artikkel on sinule, kui sa mõtled samuti nagu meie, et muudatused algavad meist endist ja ei saa jääda ootama, kuni keegi teine midagi ära teeb.

Toit on oluline faktor meie elukvaliteedi määratlemisel ning teema, mis pakub alati palju kõneainet. Toitumistrendid, diskussioonid veganluse üle, imedieedid, supertoidud – tänane toidumaailm on kirju ning soovitusi ja arvamusi, mida süüa, et olla tervislik, energiline ja ühiskonnanormidele vastuvõetava kehakujuga, lendab sisse uksest ja aknast.

Kliimamuutuste valguses kuulub sinna soovituste hulka ka aina sagedamini keskkonna jalajälje kaalutlus.

See kirju ja valikuterohke maailm on paljuski meie globaalse ja intensiivse toidutootmismudeli teene. Selline toidusüsteem on aga väga kulukas: nii meie planeedile, tervisele kui ka tervishoiusüsteemile. Samuti on see keeruline, hõlmates palju osapooli, pikki tarneahelaid ja erinevaid toidutootmisviise.

Ühtäkki pole tervislike valikute tegemine (näiteks pitsa vs. salat) enam nii lihtne ja mustvalge. Oluliseks pole saanud mitte ainult kaloraaž ja toidu eeldatav tervislikkus – salatileht peaks üldteabe kohaselt sisaldama palju toitaineid –, vaid ka küsimus, kas see konkreetne salatileht on tõepoolest nii toitaineterikas kui me arvame seda olevat ja on meie tervisele ka ohutu ning (ei sisalda agrokemikaalide jääke).

Lisaks ei tasu tähelepanuta jätta selle salatilehe või pitsapõhja koostisse kuuluva nisu ja tomatipasta tooraine kasvutingimusi, päritolu ja keskkonnamõju.

Tervislik toit
Kemikaalidega kasvatatud köögiviljad on lihtsalt söök, seda ei saa kasutada meie tervise edendamiseks. (Chemically grown vegetables may be eaten for food, but they cannot be used as medicine.)  – Masanobu Fukuoka

Nii teadliku tarbija, vilunud põllumehe kui ka hobiaedniku teadmistepagas vajab tänasel päeval  juba üsna mahukat kohvrit. Sinna kohvrisse tasub paigutada tarkuseteri mulla olemusest, analüüsi teada-tuntud nn põlluharimispraktikate kohta ja mõtisklusi kemikaalide vajalikkuse üle.

Põllumajandus on majandusharu, mis on meile kõigile elutähtis. Aastatega on see muutunud tööstuslikumaks, efektiivsemaks ja tootlikumaks, kuid kas see meid ka päriselt väärtusliku toiduga varustab ja samal ajal meie ümber olevat elukeskkonda säilitab, on iseküsimus.

Järgnev artikkel sellest viimasest küsimusest tõuke saigi. Juurdunud intensiivsed põllumajanduspraktikad ja kemikaalidele toetuv taimekasvatus on hakanud kriitilise pilguga vaadates tunduma absurdsetena, kuigi nende vajalikkusest meile juba maast madalast räägitakse.

 

Laastav põllumajandus – intensiivne hävitus

Mitmed organisatsioonid, uurimisasutused ning farmerid on hakanud tõdema, et praegune põllumajandussektor teeb üldiselt pigem hävitustööd kui meid pikemas perspektiivis toidab. Nimelt oleme me intensiivpõllumajanduse algusest arendanud suuremate saakide nimel võimsamaid masinaid ning tõhusamaid agrokemikaale. Soovis saada suuremat saaki ei ole midagi halba, kuid eesmärk ei pühenda siin abinõud.

Oleme loonud monokultuurse,  tugeval kündmisel ning kemikaalidel baseeruva toidutootmise viisi, mis ei toeta looduslike ökosüsteemide toimimist ja mulla säilimist ega ole kasulik ka inimestele. Suurusjärgus ⅓ kasvuhoonegaasidest pärineb põllumajandusest.[1]

 

Pool maailma orgaanilisest ainest on lendunud ja
33% maailma muldadest tänaseks hävinud.
[2]

 

Toit kaotab oma toiteväärtust. Erinevad uuringud[3] on näidanud, et toitainete ja mineraalide sisaldused erinevates toiduainetes on vähenenud olulisel määral (15-65%) ja taimekaitsevahendite kasutuse määr kasvab pidevalt. Selleks, et saada kätte sama palju mikroelemente ja mineraale kui 1940. aastal, oleks vaja süüa kaks korda rohkem liha, kolm korda rohkem puuvilju ja neli korda rohkem köögivilju.

Kui need probleemid võivad Eesti jaoks tunduda liiga kauged ja võõrad, siis selliselt ei tasu neid võtta. Ka meie osaleme globaalses toidusüsteemis ning Euroopa pole mulla hävimisest pääsenud – aastas hävib meie maailmajaos 275 hektarit mulda[4], peamiselt seal, kus on intensiivne ja kemikaalirohkem põlluharimine kõige levinum (Itaalia,  Sloveenia, Austria).[5]

Veeerosiooni kaart
Protsent kogu põllumaast, mis on mõjutatud ulatuslikust veeerosioonist (2012). Politico.eu

Toiduga varustatus võib langeda rikkumata põllumaadega riikide kanda (näiteks Soome ja Eesti) ja on oht, et siinsedki põllumaad intensiivse ning kemikaalirohke maaharimise tõttu hävivad.

Kliimamuutus mõjutab meid ka Eestis ja toob kaasa ekstreemsed ilmastikuolud.

Aina sagenevad põuaperioodid ja tugevad tuuled on erosiooni soodustavad faktorid. Siinsed põllumehed sõltuvad paljuski toetustest ja agrokemikaalide kasutamisest ning nende kasutamine on kasvanud. Taimekaitsevahendite jääke leitakse pidevalt nii põhja- kui ka pinnaveest (kaevudest), samuti toidust. [6] [7]

 

Franklin D. Roosevelt on öelnud, et tsivilisatsioon, mis hävitab oma mulda,
hävitab iseennast.

 

David R. Montgomery raamatus „Muld. Tsivilisatsioonide häving“ tuuakse läbi ajaloo mitmeid selliseid näiteid, kuidas mulla ebaterve majandamine aitas kaasa tsivilisatsioonide hukule. See toimub sisuliselt ka täna,  lihtsalt vahendid on muutunud tehnoloogia ja keemiatööstuse arenguga võimsamaks.

Kõige selle juures oleme unustanud, et loodus on oma „inseneriteadmistega“ meist miljoneid aastaid ees. Oleme intensiivpõllumajanduse võidukäigu vaimus mälust kustutanud holistilise ja ökosüsteemse vaate, mille tagajärjel kurname mulda, kust oleme aastakümneid võtnud ilma midagi tagasi panemata. Aina enam saab selgeks see, et  ainult terve muld tagab toitaineterikka toidu ja terve ökosüsteemi.

Aga kuidas siis toota kõrge kasumiga ja kemikaalivabalt toitainerikast toitu, tõstes samaaegselt mulla viljakust?

Vastuseks võib olla taastav põllumajandus (regenerative agriculture).

 

Taastav põllumajandus

Praegune mulla ja ökosüsteemide olukord pole enam selline, mida oleks mõistlik säilitada. Seetõttu räägitakse taastavast põllumajandusest, mis on edasiminek kemikaalivabast mahemajandamisest, hõlmates mitmeid põllumajandusmaa ja mulla taastamise praktikaid, et vältida erosiooni ohtu.

Seda on nimetatud salarelvaks kliimamuutuste vastu[8] ja võimaluseks, mis vähendaks põllumeeste sõltuvust toetustest ning agrokemikaalidest[9]. Nüüdseks levib see holistiline lähenemine üle maailma, enim viljelejaid on Ameerika Ühendriikides ja Austraalias.

Taastava süsteemi alustalaks on fotosüntees, mille läbi on taim ja muld omavahel sümbioosis.

Koostöös loovad nad mulda ja biomassi. Nii taastab loodus oma ökosüsteeme. Selle protsessi käigus tõmbab taim  atmosfäärist CO2 ja konverteerib selle eluslooduse ehitusmaterjalideks, muutes elu maal võimalikuks. Kui bioloogiline mitmekesisus põllumajanduslikus süsteemis väheneb, süsteem pärsib fotosünteesi ning muld seeläbi hävineb, siis on see hävitav süsteem.[10]

Taastav põllumajandus hõlmab mitmeid printsiipe, põhilisemad on välja toodud Gabe Browni raamatu „Dirt to soil“[11]  järgi:

  1.     Piira mulla häirimist

Piira mulla mehaanilist, keemilist ja füüsilist häirimist. Kündmine hävitab mulla struktuuri ja häirib mulla mikroorganisme.  See lammutab järjepidevalt „maja“, mille loodus on ehitanud, et kaitsta mullas leiduvaid elusorganisme, kes ehitavad mulla looduslikku viljakust ja tagavad mulla poorse struktuuri.

Kündmise tulemusel kaotab maapind taimestiku ja tekib mulla erosioon, mis on väärtusliku ressursi raiskamine.  Kündmisel suureneb ka õhu ligipääs, mis intensiivistab mikrobiomassi aktiivust ja see viib orgaanilise aine mineraliseerumiseni ehk orgaaniline aine lagundatakse CO2-ks.

Taastav põllumajandus
Kiss the Ground Speaker Training
, 2018

  1. Hoia muld kaetuna

Emake Maa on häbelik – talle ei meeldi „alasti“ olla.  Katmata muld on anomaalia – looduses sellist asja ei näe. Naturaalse „soomusrüü“ tagamine kaitseb mulda tuule ja vee erosiooni eest, varustades samal ajal makro- ja mikroorganisme toidu ning varjualusega. Samuti takistab vee aurustumist ja umbrohtude idanemist.

  1. Mitmekesista

Sarnaselt katmata pinnale ei leidu looduses ka monokultuure. Püüelda tasub mitmekesisuse poole, kasutades näiteks vahekultuure, sest erinevatel taimedel on oma roll mulla tervise hoidmisel.

Mitmekesisus põldudel
Looduses monokultuure ei leidu ning ka põldudel tasub püüelda mitmekesisuse poole.

  1. Hoia juured elus

Hoia elav juurestik aastaringselt mullas. Kevadeti tulevad rohelised taimed mullast välja, see on märk elusatest juurtest. Need juured toidavad mulla bioloogiat ja varustavad neid põhilise toidu – süsinikuga ka talveajal. See bioloogia varustab vastutasuks taimi toitainetega.

  1. Integreeri loomad

Loomakarja integreerimine taimekasvatusse loob kasu, sest mäletsevad loomad stimuleerivad taimi rohkem süsinikku mulda pumpama. See veab toitaineringlust, toites bioloogiat. Paku kodu ja varjualust mitte ainult farmiloomadele, aga ka tolmlejatele, vihmaussidele ja mikrobioloogiale, kes seda ökosüsteemi juhivad.

  1. Lisa mullale orgaanilist ainet

Mulla orgaaniline aine koosneb taimede ja loomade jäänustest, materjalist, mida on konverteeritud mikroorganismide poolt mullas erinevatel lagunemisastmetel.

Orgaaniline aine parandab mulla struktuuri, aidates vastu panna erodeerimisele, suurendab vee infiltreerumisvõimet ning pakub taimejuurtele ja mullaorganismidele vajalikku elupaika.

Mulla orgaaniline aine on esmane süsinikuallikas, mis annab mullas leiduvatele organismidele energiat ja toitaineid. See toetab mulle funktsionaalsust, kuna parandab mikroorganismide aktiivsust mullas ja suurendab bioloogilist mitmekesisust. Süsiniku talletamine mullas vähendab CO2 kontsentratsiooni atmosfääris ja aitab pidurdada kliimamuutusi.[12]

Muld on tegelikult suurim süsinikureservuaar peale ookeani. Kui tagame terve mulla, kus on piisavalt orgaanilist ainet ja taimkate, siis suudab muld oluliselt süsinikku endasse tõmmata. Väidetavalt suudaks maailma muld talletada endas kuni 15% kogu fossiilsete kütuste põhjustatud emissioonidest.[13]

 

Juba ainult 10% üleminekul taastavale põllumajandusele, on võimalik tõmmata atmosfäärist piisavalt palju CO2-te, et kliimamuutus ümber pöörata.[14]

 

Orgaanilist ainet on maailmas biojäätmete näol küll, kuid enamik sellest läheb süsteemis kaduma (visatakse ära, lendub) ja toitainete ringlus on minimaalne. Kui õigesti kompostida või näiteks fermenteerida, siis läheb rohkem toitaineid ringlusesse ja tagasi mulda.

  1. Hoidu sünteetilistest väetistest ja taimekaitsevahenditest

See pärsib toitainete loomulikku ringlust ja hävitab mikroorganisme. Agrokemikaalide lisamine muudab taimed laisaks, kuna nad ei pea mikroobide toitmiseks vajalike toitainete saamiseks enam nii palju suhkruid tootma.

Taastava põllumajanduse praktikad suurendavad orgaanilise aine sisaldust mullas. Selle tulemusena hakkavad kasulikud mikroorganismid vohama, juured kasvavad sügavamale, toitainete ringlus ja vee infiltreerumisvõime paraneb, taimed suudavad rohkem vastu panna haigustele ja muld on viljakam. Võtmetähtsusega on mulla bioloogia säilitamine.

 

Kaitse mulda ja muld hoolitseb ülejäänu eest

Inimene ei tea, mida taim vajab, ainult taim teab seda ja taimele ning bioloogiale tuleb anda kontroll tagasi. Muldades on olemas piisavalt toitaineid, mis on lukustunud mineraalsetes osades, et taimi toita järgmised 10 000 miljardit aastat.

Kõik toitained peale kahe erandi – CO2 ja päikesevalguse – on mullas olemas. Kuid need toitained ja mineraalid ei ole sellises vormis, mida taim saab kasutada. Meil on vaja eri liiki mikroobe, et neid taimedele kättesaadavaks teha ja see saab toimuda siis, kui mullas on olemas vajalik struktuur ja bioloogiline mitmekesisus.[15]

Terve muld
Tervel mullal on käsnalaadne struktuur ja suudab talletada endas palju vett

Toitainete ringlus saab alguse fotosünteesist. Elaine Inghami sõnul kasutavad taimed päikesevalgust ja CO2-te, et toota  piltlikult öeldes „kooke ja küpsiseid“ (suhkrud, proteiinid ja süsivesikud) ning saadavad oma juurte kaudu välja juureeritist.

See meelitab ligi baktereid ja seeni, kes juurte ümber nendest ühenditest toituma koonduvad. Need bakterid ja seened meelitavad omakorda ligi toiduahela järgmise lüli esindajaid – seene- ja baktertoidulisi algloomi, nematoode ja lülijalgseid –, kes neist toituvad ning nende elutegevuse tulemusel erituvad toitained juba taimedele kättesaadavas vormis. Bakterid ja seened toodavad ensüüme ja happeid, et lagundada anorgaanilist mineraalset osa taimedele kättesaadavateks mineraalideks.

Näiteks atmosfäärne lämmastik on taimele kättesaamatu. Taim võõrustab oma juurestiku juures spetsiifilisi mügarbaktereid (Rhizobium), kes suudavad atmosfäärse lämmastiku konverteerida selliseks lämmastikuvormiks, mida taim saab kasutada.

Mullas leidub ka lämmastikku siduvaid baktereid. Taimed toodavad süsinikku ja kasutavad seda nagu valuutat, et bakteritelt lämmastikku „osta“. Meil on vaja hoida mullaga vastastikkust head suhet.

 

Kui me hoolitseme mulla eest, siis saavad ka meie taimed hoolitsetud.[16]

 

Vaja on erinevate mikroobide ja nende tarbijate isendeid eri liikidest, et toiduvõrgustik ja toiduahel toimiksid. Mitmekesine mikroorganismide kooslus moodustab mullas toiduvõrgustiku, millel on palju erinevaid funktsioone (Elaine Ingham).

See:

  • moodustab mikroobidega kaitsva „armee“, et võidelda haigustekitajate vastu (eelkõige läbi konkurentsi), elimineerides vajaduse pestitsiidide järele.
  • säilitab mulla toitaineid (peatab äravoolu, leostumise).
  • varustab taimi toitainetega, kuna mikroobid sisaldavad vajalikke ensüüme ja happeid, et lagundada ja transformeerida anorgaanilisi toitaineid mulla osakestest orgaanilisteks toitaineteks, mis on taimedele sobilikud. See kaotab vajaduse väetiste järele. Toitaineterikkal taimel on ka õige maitse.
  • lagundab  toksiine.
  • ehitab mulla struktuuri – poorne mullastruktuur hoiab vett kinni nagu käsn ja tagab sobiva pinnase juurte sügavaks kasvuks.

 

Kemikaalid muudavad mulda siis, kui me viime neid viljatusse, surnud mulda, kus ei ole mikroobe ja orgaanilist ainet. Neid kahte oleme intensiivpõllumajandusega kõvasti vähendanud. Üheks põhjuseks on mulla ümberpööramine kündmisega ja teiseks põhjuseks on sünteetilised väetised ja taimekaitsevahendid.

 

Mida sünteetilised väetised ja taimekaitsevahendid mullale teevad?

Terves mullas kasvavad terved taimed ei vaja mürgiseid kemikaale, et kasvada või haigustekitajatega toime tulla.  Selle kõik tagab mulla tasakaalus bioloogiline mitmekesisus. Agrokemikaalide lisamine aga häirib seda tasakaalu.

Sünteetilised väetised toidavad vaid taime, mitte mikroorganisme, pakkudes kiiret dopingut kasvamiseks. Sünteetiliste väetiste lisamisel ei erita taim enam juurte kaudu nii palju eksudaate ning nende mikroobide hulk, kes tegelikult taime toitainetega varustaksid, jääb nälga ning väheneb.

Kõige tavalisema NPK väetise näol kantakse mulda 3 makroelementi, kuid vajalikke mikroelemente on kordades rohkem. Nii tekib surnud muld ja agrokemikaalide nõiaring:  kemikaale on taas vaja, et üldse mingeid taimi kasvatada.

Kuna inimesel on võimatu teada, kui palju ja millist toitainet taim täpselt vajab, siis seda saab suure tõenäosusega liiga palju ja  ülejääk leostub põhjavette. Samas teevad mikroobid toitained taimele kättesaadavaks aeglasemalt, kuid pakuvad vaid tõesti seda, mida taimele vaja ja toit on toitainete poolest rikkalikum.

Oma olemuselt on anorgaanilised väetised soolad ja lahustuvad vees (nt ammooniumnitraat, kaaliumfosfaat). Vesi seguneb soolaga ja nii ei saa mikroorganismid ja taim enam vett kasutada, hävitades nii mikroobid, kui ka  toitainete ringluse. Taimed kasvavad väetisega paremini seni,  kuni sajab – sademetega imbub väetis põhja ja ainult 20% anorgaanilistest väetistest jääb toitainetena mulda, ülejäänud läheb põhjavette (Elaine Ingham).

Taimekaitsevahendite probleem seisneb selles, et nad hävitavad ka kõike muud kui sihipäraselt mõeldud, isegi need vahendid, mis on selektiivse mõjuga. Erinevad pestitsiidid võivad aastatega laguneda erinevateks ühenditeks, millel on negatiivsed tagajärjed. 650 koostisosast, mida kasutatakse levinumate pestitsiidide tootmiseks, on ainult 75 mõju mullaorganismidele uuritud (Elaine Ingham). Kumulatiivseid mõjusid veel ei mõisteta.

Põllumajandus - pestitsiidid
Pestitsiididega pritsimine põllul.

Laialt levinud herbitsiidide üks põhilisi koostisosasid on glüfosaat, mis on sisuliselt kõige laialt levinum antibiootikum. See on vees lahustuv, mis  tähendab seda, et see satub ka ökosüsteemi veeringesse. Nii satub see nii pinna- kui põhjavette ning sademetesse, tundmata ühe põllulapi piire.

Herbitsiidide kasutamise tagajärjel suureneb taimehaiguste esinemine, mistõttu bioloogiline mitmekesisus mullas on häiritud ja haigustekitajad saavutavad ülekaalu.[17]

Dr Zack Bush on uurinud haiguste ja mulla tervise seoseid ning on veendunud, et glüfosaat hävitab rakumembraane lõhkudes meie ökosüsteemi ja inimese tervist. Glüfosaadis sisalduv toksiin rikub proteiini rakkudevaheliste ühenduste (tiheliidused) struktuuri.

Tiheliidused moodustavad pideva rakkudevahelise barjääri nagu takjapael, mis on vajalik kudede ruumide eraldamiseks ja lahustunud ainete liikumise reguleerimiseks läbi epiteeli. Selle „takjapaela“ avanemise ja kinnitumise eest vastutab spetsiaalne valk – Zonulin. Seda toodavad need molekulid, mis peaksid „takjapaela“ vahelt läbi pääsema.

Glüfosaat aga ärgitab Zoluni tootmist, põhjustades selle proteiini ületootmist, mille tagajärjel avanevad piltlikult öeldes põrguväravad. Loomulik kaitse toksiinide vastu enam tööta ning meie rakud pole enam välismaailma eest kaitstud – inimese organism on nagu käsn, mis imab toksiine. Seetõttu on ka erinevate haiguste esinemine hoogustunud (2. tüüpi diabeet, ülekaalulisus, veresoonkonna haigused, autism, vähk).[18]

Glüfosaati sisaldavad taimekaitsevahendid on tegelikult kemikaalikokteilid, sisaldades  lisaks  mitmeid abiaineid (peamiselt pindaktiivset ainet POEA ja laguprodukti AMPA). See segu võib olla mürgisem kui loetletud koostisosad eraldi, kuna näiteks AMPA püsib keskkonnas kauem kui glüfosaat ja nende piirväärtuste ületamisi on leitud ka kõige sagedamini ning need säilivad keskkonnas kaua.[19]

 

Aga umbrohi? 

Kui igipõline umbrohuprobleem tundub endiselt ületamatu, siis tuleks esiteks vaadata tüüpilisi umbrohu karakteristikuid. On selge,  et tüüpiliselt paljuneb umbrohi kiiresti ja tal on palju järglasi. Vähem teada fakt on aga see, et umbrohi kasvab kõige paremini mullas, kus on vähe hapnikku ja mis on kehva struktuuriga, kokku surutud.

Selline olukord tekib kündmisel, kus ülemine kiht muudetakse kobedaks, kuid alumine kiht muutub kokkusurutuks. Kui me ei paku neile taimedele, keda soovime oma põllul kasvamas näha, sobivat mullastruktuuri, siis nende juured ei saa kasvada sügavamale ja hakkavad võistlema umbrohu juurtega. Selles võitluses jäävad need taimed kaotajaks.

Umbrohule annab sobiva kasvupinnase ka nitraatide lisamine impulssidena (eriti NO3). Sünteetilise väetise lisamine loob umbrohule suurepärase kasvulava.

Umbrohu vastu asub taas võitlusse bioloogiliselt mitmekesine mullabioloogia (bakterite ja seente vajalik tasakaal), kes tagab mullas vajaliku struktuuri ja vajalike toitainete kompoti. Elaine Inghami sõnul on umbrohi seal, kus on primitiivsem mullaelustik (bakterite biomass on  kolm korda väiksem seente biomassist).

Kui mulla elustik muuta liigirikkamaks, eelkõige suurendades seente osakaalu, jääb umbrohtu palju vähemaks. Võistluses näiteks juurviljadega, kes suunavad 75% oma energiast juurtesse, et toita mikroobe, kes omakorda kaitsevad ja toidavad taime, investeerivad umbrohud vaid 20% oma energiast.[20]

 

Taastav põllumajandus kui mõtteviis

Taastav mõtteviis-taastav põllumajandusMingil hetkel oleksime nagu otsustanud, et me teame loodusest paremini, kuidas toidu kasvatamine käib.

Ligikaudu 100 aastat kogemust mehhaniseeritud kündmisega, miljoneid tonne sünteetiliste väetiste, pestitsiide ja herbitsiididega, võib juba julgelt öelda, et need praktikad pikalt toimida ei saa.

Kui me mõistame paremini mullas toimuvad protsesse, siis saame teha ka paremaid valikuid. Nii toidukasvataja kui tarbijana.

Globaalses toidusüsteemis toimuv mulla hävimine ei ole ainult nende riikide asi, kelle territooriumil see toimub.

 

 

Vaadates oma rikkalikku toidulauda, tuleb tõdeda, et ka meie oleme sellesse oma panuse andnud.

Kui me räägime toidu kasvatamisest, siis võti ei ole keemias, vaid bioloogias ning looduse jäljendamises.

Kallite keemiaväetiste lisamine ei ole põllumehe, tarbija ega looduse huvides. Sellest võidavad vaid keemiatootjad. Suuremad, keemiaväetistel põhinevad saagid ei ole jätkusuutlik lahendus ja kurnab pikas perspektiivis mullad ära, tapab sealse elu ning röövib meie toidust toitaineterikkuse.

Meil on vaja ehitada üles mulla bioloogia ja seda ka säilitada.

Mürgiste kemikaalide asemel tuleb ehitada üles rikkalik mullabioloogia. Analüüsida tasub taime toitainetesisaldust, mitte mullas sisalduvat mineraalide hulka, sest see, et mullas on toitaineid, ei tähenda, et need ka taime jõuavad.

Taastav põllumajandus ja sellel baseeruvad põllupidamisviisid on vastupidavamad ekstreemsetele ilmastikuoludele ja erosioonioht väheneb tunduvalt.

Inimkond alles õpib neid meetodeid kasutama. Nende meetoditega kaasnevad tihtipeale investeeringud hoopis teistsugustesse masinatesse (otsekülvikud) ja hoopis teistsugune mõtteviis ning teadmised võrreldes nendega, mida on põlvede kaupa üksteisele edasi antud.

Need meetodid väärivad kahtlemata arutelu, katsetamist ja häid praktikaid. Me võtame maheviljelust järk-järgult ja soovime tarbijatena aina enam näha.

Miks mitte astuda samm edasi ja alustada hoopis taastamisega, et kinkida uuele generatsioonile mitte kehvem ja mitte samasugune, vaid hoopiski parem muld ja toidusüsteem!

 

Kui see postitus sulle meeldis, oli huvitav ja väärtuslik, siis palun jaga seda postitust!


Sulle võivad huvi pakkuda ka need artiklid:

KUIDAS TAASTAV PÕLLUMAJANDUS JA BIOJÄÄTMED MEID NÄLJAST PÄÄSTAVAD

KOMPOSTIMINE UUT MOODI- TÄIESTI UUS TASE EESTIMAAL!


Kui sinagi oled taastamise poolt, siis ühine teadlike inimestega NutriLoop’i meililistis ja me hoiame sind alati esimesena kursis põnevate ja maailmamuutvate lahendustega, meie tiimi tegemiste ja koostöövõimalustega.

 


Viited:

[1] https://www.epa.gov/ghgemissions/global-greenhouse-gas-emissions-data

[2] https://www.un.org/en/events/soilday/?fbclid=IwAR19iZMHbGUqdPnp2MTBDHu4njdzyn51AUAvr1gj2csIzXLRERHW_7_fW0Q

[3] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/15637215; https://www.academia.edu/7017054/Historical_changes_in_the_mineral_content_of_fruits_and_vegetables

[4] https://ec.europa.eu/info/news/preserving-our-soil-protect-our-food-2018-dec-05_en

[5] https://www.politico.eu/article/europe-soil-hotspots-damaged-farm-land/

[6] https://www.envir.ee/sites/default/files/taimekaitsevahendite_jaakide_sisalduse_ja_dunaamika_uuring_pinna-_ja_pohjavees_2018.pdf

[7] https://novaator.err.ee/897962/professor-popist-taimekaitsevahendist-teadlased-loovad-hairekella-kuid-riik-ei-kuula

[8] https://www.ecofarmingdaily.com/reversing-climate-change-regenerative-agriculture/ ning

[9] https://theconversation.com/regenerative-agriculture-can-make-farmers-stewards-of-the-land-again-110570.

[10] https://kisstheground.com/regenerative-agriculture-partone/

[11] Dirt to Soil: One Family’s Journey into Regenerative Agriculture. Gabe Brown.

[12] https://ec.europa.eu/eip/agriculture/sites/agri-eip/files/eip-agri_brochure_soil_organic_matter_matters_2016_en_web.pdf

[13] http://science.sciencemag.org/content/304/5677/1623

[14]https://www.ecofarmingdaily.com/soil-restoration-5-core-principles/?fbclid=IwAR2eAJkM3oaSwrOK-SOwbirBHgiYDGjVdQOgNwl0Kr8kauuiTvxfxKNnFCk

[15] Elaine Ingham. Life in soil class. Environment Celebration Institute.

[16] Living Soil: A Documentary. Soil Health Institute. 2018. https://www.youtube.com/watch?v=ntJouJhLM48

[17] http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/mahepollundusteadlane-anne-luik-glufosaadi-kasutamine-tuleb-keelata?id=74478601

[18] http://healingearth.info/why-glyphosate-is-so-bad-dr-zach-bush/

[19] https://arvamus.postimees.ee/4333927/katrin-idla-ja-marek-strandberg-maul-halten-und-weiter-spritzen

[20]   http://integratedsustainablesolutions.com/ifcga/Elaine%20Ingham%20Presentation%20Jan%2011%20smallnew.pdf

 

Jaga oma arvamust
Jagamist