Kas teadsid, et samade põlluharimisviisidega jätkates pole meil Maal enam 60 aasta pärast viljakat mulda ja see toob kaasa tõsised probleemid toidu tagamisel kõigile inimestele?

Loe edasi ja ma kohe selgitan, miks see nii on ja kuidas me saame seda vältida.

Tavapõllumajandus on hävitanud ligikaudu  75% maailma põllumajandusmaa elurikkusest, kasutab kuni 80% planeedi mageveevarudest, toodab hinnanguliselt 20% maailma kasvuhoonegaasidest ja panustab oluliselt mulla hävimisse.

Seejuures iseloomustavad need numbrid vaid keskkonnamõjusid. Kui mõelda ka majandus- ja sotsiaalmõjudele ning arvestades seda, et tavapõllumajandus on maailmas kõige levinum põlluharimisviis, siis võib öelda, et praegune toidutootmissüsteem samal ajal toidab ja hävitab meid.

 

Põllumajandus, toidusüsteem ja muld

taastav põllumajandus

Tavapõllumajandus on intensiivne põlluharimisviis, mis põhineb sünteetiliste mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamisel ning monokultuuride kasvatamisel.

Ühe aastaga tekib Maale juurde Saksamaa elanikkonna jagu inimesi. See tähendab, et globaalne toidusüsteem peab 2050. aastaks suutma tagada kvaliteetse toidu lisaks kahele miljardile inimesele. [1]

Tundub olevat võimatu missioon, kui mõelda, et 815 miljonit inimest ehk iga üheksas inimene maailmas kannatab juba praegu alatoitumise all. [2]

Paradoksaalne on aga see, et samal ajal, kui ühed nälgivad, on suur osa maailma elanikkonnast ülekaalulised. Paremat tõendusmaterjali tasakaalust väljas olevast süsteemist on raske leida.

Maailmas toodetakse toitu piisavalt, kuid see on jaotunud ebaühtlaselt: 98% nälgivatest inimestest elavad arengumaades [3], kusjuures enamik neist tegeleb põllumajandusega. Seal seisneb probleem nii ebavõrdsuses, vaesuses, toiduga varustatuses kui ka turvalisuses.

Lisaks toimuvad seal sõjalised konfliktid nappide ressursside pärast ning arvestama peab kliimamuutustest tulenevate ekstreemsete ilmastikuoludega. Arenenud maade elanikud tarbivad aga suures osas ebakvaliteetset ja vähese toitainesisaldusega toitu.

Arengumaade olukorda aitaks aga oluliselt paremaks muuta mullastikuseisundi parandamine looduslikul teel, mis võimaldaks kliimamuutustest tingitud keeruliste oludega toime tulla.

Puhta, kemikaalivaba toidu kasvatamine terve mulla abil aitab ka vähendada ebakvaliteetse toidu hulka läänemaailma inimeste toidulaual.

 

Toidusüsteem

Toiduga varustatus sõltub varu stabiilsusest. Toidusüsteemi kestlikkus oleneb paljudest faktoritest, sealhulgas viisist, kuidas toitu toodetakse, jaotatakse ja tarbitakse.

On vaja vältida tegevusi, mis suurendavad toidutootmise ja -tarbimise negatiivseid mõjusid kliimale ja ökosüsteemile. Negatiivsed mõjurid võivad ilmneda, kui vaesus, subsiidiumid ja riigipoliitika sunnivad põllumehi survestama ökosüsteeme, näiteks muudetakse selle tagajärjel elupaiku, ülekarjatatakse, haritakse maad liiga intensiivselt ja kasutatakse liigselt vett.

Toidukasvatamise produktiivsus ja toiduvaru stabiilsus tugineb aga just hästi funktsioneerivatel ökosüsteemidel, näiteks tervel ja viljakal mullal ning puhastel mageveevarudel – neid aga mõjutavad põlluharimisviisid.

Tervemate ökosüsteemide tagamiseks tuleb loobuda kemikaalidest, mõista terve mulla rolli olulisust põllumajanduses ning üle minna mulda taastavatele viljelusviisidele.

Planeet on viimase 40 aasta jooksul kaotanud ⅓ haritavast maast. [4]

Selle põhjuseks on nii intensiivne põlluharimine, metsade mahavõtmine kui ka sünteetiliste väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine, mis on muutnud mulla elutuks tolmuks.

Samamoodi jätkates pole meil 60 aasta pärast enam viljakat mulda.

Vähe sellest, et see muld pole enam võimeline pakkuma taimedele kasvamiseks soodsat keskkonda, on see ka haavatav erosioonile, üleujutustele ja põuale ning igal aastal muutuvad suured maa-alad kõrbestunud aladeks. Kahjustunud mullal kasvanud taimed on ka väiksema toitainesisaldusega. Me ei saa pidevalt mulda kurnata ega sealt viljakat saaki ära võtta, ilma sinna midagi tagasi panemata.

 

põllumajandus ja mulla hävimine

Mulla degradatsioonon on valede maaharimisviiside ja mulla kurnamise tagajärg, mis muudab maa elutuks.

 

Muld

Muld on toidusüsteemi alus: 95% meie toidust pärineb otse või kaudselt mullast. [5]

Hoolimata sellest on mulda aastaid käsitletud pelgalt kui pinnast, kus taimed kasvavad, või kui elutut ressurssi, mida saab manipuleerida mitmesuguste keemiliste ühenditega.

Muld on aga elus – ühes peotäies on rohkem elusorganisme kui inimesi maailmas. Näiliselt elutus pinnases toimuvad keerulised protsessid, kus triljonid mikro- ja makroorganismid taimedega sünergias koostööd teevad.

Taimed ja mikroorganismid moodustavad omavahel sümbioosi, kus taimed eritavad juurte ümbrusesse mitmesuguseid aineid ning mikroorganismid teevad mikro- ja makroelemendid taimele kättesaadavaks ning kaitsevad taime.

 

Muld on näljas

Juba umbes 50 aastat on kasutatud sünteetilisi väetisi, et põldude saagikust tõsta ning põllumajandus on selle aja jooksul jõudsalt intensiivistunud.

Põllumeeste innukus saagikust suurendada on aga viinud põldude üleväetamiseni – haritavale maale laotatakse rohkem lämmastikku, kui taimed suudavad endasse haarata. Lisaks leostuvad sellise väetise jäägid põhjavette ja nende kasutamise tagajärjel mulla orgaaniline aine hoopiski väheneb pikapeale.

Kui sinna lisada veel raskete masinate kasutamine, pidev kündmine ja monokultuuride kasvatamine, siis lõpuks kaob sünergia mulla elusorganismide vahel.

põllumajandus ja väetised

Tavapõllumajandus keskendub saagikuse suurendamisele, kuid kemikaalide kasutamine ja liigne kündmine annab pikema aja jooksul vastupidise efekti.

Kemikaalid annavad lühiajalise efekti ja pikema aja jooksul kannatab mullaviljakus. See on nagu kemikaalide nõiaring – ilma enam ei saa ja üleminek orgaanilistele väetistele võtab aega.

Seda sellepärast, et aastaid on kemikaalide mulda viimise näol tegeletud mulla viljatuse sümptomite, mitte mullaviljakuse vähenemise algpõhjustega. Tuleb mõista kasulike mikroorganismide tähtsust ja tasakaal mullas taastada.

Nagu on öelnud üks juhtivamaid mullateadlasi dr Elaine Ingham: võti on loodusega koos, mitte selle vastu töötamine. Terve ja elus muld tagab terved ja toitainerikkad taimed.

 

Sünteetiliste väetiste mõju mullale

Sünteetiline mineraalväetis on mullale sisuliselt sama toimega nagu komm inimesele – see annab korraks energiat, kuid ei paku organismile vajalikke toitaineid. Väetis on taime kasvu stimuleerimiseks, kuid mitte mulla toitmiseks. Taime pealtnäha lopsakas kasvamine ei tähenda, et taim oleks terve ja see pulbitseks toitainetest.

Võtame näitena sünteetilise lämmastikväetise. See hävitab mulla bioloogilist mitmekesisust, kuna lämmastiku lisamine stimuleerib mullas selliseid mikroobe, mis võimendavad orgaanilise aine ja huumuse lagunemist mullas.

Need mikroobid tarbivad rohkem orgaanilist ainet, kui taimede lagunemisega mulda lisandub. Kui orgaanilise aine hulk mullas väheneb, siis muutub ka mulla füüsikaline käsnalaadne struktuur ning kaob selle võime talletada vett, õhku ja orgaanilist lämmastikku.

Vesi imbub läbi mulla ja reostab põhjavett lämmastikuga. Vaba lämmastik N2O jõuab ka atmosfääri, mis on kolmsada korda võimsam kasvuhooneefekti tekitaja kui CO2. Kui on vähem vaba hapnikku, siis mullas elu aeglustub ja muld ei toimi enam.

Mulda jääb aina vähem orgaanilist materjali ning see muutub tihedaks ja kompaktseks, mille tulemusel vesi ja lämmastik uhtuvad ära ja jõuavad õhku. Taimejuured ei suuda enam tihke maapinnaga haakuda, see omakorda muudab mulla erosioonile haavatavamaks ja pinnas hoiab endas vähem vett. Siis lisatakse aga veel rohkem väetist, et taimi „päästa” ja mulda „viljakamaks” muuta.

mulla degradatsioon

Erodeerunud muld kaotab oma käsnalaadsed omadused ja pärsib taimede kasvamist.

Kahjustunud mullad panustavad ka oluliselt kliimamuutustesse, kuna ei suuda enam talletada atmosfääris olevat süsinikku.

Levinud arvamus on, et kliimamuutused on põhjustatud fossiilsete kütuste põletamisest, kuid ⅓ süsinikust atmosfääris on olnud kunagi mullas, kuid intensiivse põlluharimise tõttu on see olukord muutunud– paljud maailma kultiveeritud mullad on kaotanud vähemalt 50% oma süsinikust. [6]

Kuna siiani on ookeanid neelanud suure osa üleliigsest süsinikust, põhjustab see ookeanide hapestumise, mis omakorda hävitab mere ökosüsteemi.

Meil on vaja mehhanisme, mis teevad toitained taimedele kättesaadavaks loomulikul teel.

Need mehhanismid tagavad kasulikud mikroorganismid, nagu bakterid, seened, algloomad, nematoodid ja lülijalgsed. Neid leidub piisavalt tervetes mulla ökosüsteemides. Algloomad ja nematoodid ehk ümarussid peavad ära sööma bakterid ja seened, et vabastada toitaineid taimedele omastatavas vormis.

Kui on puudu mõni liik mikroobidest, mis seda teha aitavad, siis tuleb mulda mikroobe ja toitaineid lisada. Lõpuks on mullas piisavalt orgaanilist ainet ja täiuslik mikroobide populatsioon, mis moodustab taimejuurestiku ehk risosfääri ümber kindluse, mis kaitseb taimejuuri haigustekitajate eest ning taimekaitsevahendeid pole enam vaja.

 

Mulla toiduvõrgustik

mulla toiduvõrgustik

Mulla toiduvõrgustik (Dr Elaine Ingham, http://www.soilfoodweb.com/)

Kust aga saada mulda neid kasulikke mikroorganisme? See on üsna lihtne: on vaja orgaanilist ainet, mida saab biojäätmeid efektiivselt kompostides. Kõrge orgaanilise aine sisaldusega kompost sisaldab mikroorganismide täiuslikku komplekti. Seda orgaanikat on maailmas piisavalt, kuid paraku ei jõua see tagasi mulda.

 

Kuhu kaob orgaaniline aine?

Arvestatav hulk orgaanilist ainet läheb kaduma toidu tarneahela igas etapis ja toidukadu, mis praeguse süsteemiga kaasneb, on üüratu. Ühed viskavad toidu prügisse, samal ajal kui teised nälgivad.

Hea pildi raiskamisest maalib ette järgmine harjutus: kujuta ette, et ostad poest kolm kotti toitu. Poolel teel viskad ühe koti minema – see sümboliseerib toidukadu, mis tekib saagi koristusel, tootmisel ja jaotamisel.

Koju jõudes viskad ära veel ühe koti – see tähistab toidujäätmete hulka, mis tuleb edasimüüjate ja tarbijate kaudu. Seega kogu toodetud toidust läheb kaduma ligikaudu ⅓. [7]

Tarneahela igas etapis on vaja aga mitmesuguseid ressursse: energiat, vett, tööjõudu jms, mida samuti raisatakse.

Toiduraiskamine on otseselt seotud kliimamuutustega. Kui globaalne toiduraiskamine oleks riik, siis selle aastane süsinikujalajälg oleks maailma riikide võrdluses kolmandal kohal pärast USA-d ja Hiinat. Maailmas põhjustab äravisatav toit ühe aasta jooksul 3,3 miljardit tonni kasvuhoonegaase, mis moodustab 7% kliimagaaside kogumahust. [8]

Äravisatud toit jõuab tihtipeale prügilasse, kus see hakkab tootma kasvuhoonegaase, eriti just metaani, mis on 25 korda tugevam kliimagaas kui süsihappegaas.

toiduraiskamine

Maailmas läheb kaduma ⅓ toidust.

Vaja on toitainete ringluses hoidmist, hetkel see aga praeguse toidu- ja jäätmekäitlussüsteemi juures ei toimi. Isegi kui äravisatud toit või toiduvalmistamisel tekkinud orgaanika suudetakse kokku koguda, siis Euroopa Liidus kompostitakse vaid ligikaudu 25% toidujäätmetest. [9]

Levinuim tööstuslik aunkompostimine ei ole aga kõige efektiivsem ja keskkonnasõbralikum meetod.

Puudu jääb innovatsioonist, et kompostimine ei tähendaks vaid orgaanilise massi stabiliseerimist, vaid sellest tuleb luua väärtus, mis jõuaks tagasi toidusüsteemi. Biojäätmetesse suhtutakse kui probleemi, mis rikub ära kogu muu materjali, kui see peaks teiste jäätmetega kokku sattuma.

Tegelikult on aga tegemist elutähtsa bioloogilise ressursiga, millel on potentsiaal pöörata ümber kliimamuutused, kui seda mulda viia ja seeläbi mulda taastada. Seost toidutootmise ja toidujääkide vahel on juba liiga kaua alahinnatud.

Selline olukord vajab süsteemset muutmist ja terve toidusüsteemi tarbimis- ja tootmissüsteemi ümberhindamist.

Juba kohaliku toidu ja kogukondliku tarbimise suurendamine aitab toidusüsteemi negatiivseid mõjusid vähendada. Maailma mastaabis aitaks raiskamise vähendamine ainuüksi 25% võrra päästa näljast sadu miljoneid inimesi. Üks olulisemaid samme on aga bioloogilise ressursi toidusüsteemi tagasi suunamine ja kemikaalivaba mahepõllumajandus.

 

Lahendused on meie jalge all ja prügikastis

Toidusüsteemi paremaks muutmise ja kliimamuutuste leevendamise lahendus hõlmab kombinatsiooni taastavast mahepõllumajandusest ja toitainete ringlusest.

Mullale tuleb lisada orgaanilist ainet – komposti, mis on toodetud biojäätmetest. Kompostikihi lisamine mullale tekitab positiivse ringluse, suunates üha enam ja enam süsinikku tagasi mulda ning viib sinna tagasi vajaliku komplekti mikroorganisme, mis aitavad hoida mulda terve ja viljakana.

Taimed fotosünteesivad, kasutades selleks päikesevalgust ja vett. Nad imavad õhust süsinikku ning muudavad selle süsivesikuteks ehk teisisõnu suhkruteks. Seejärel pumpavad nad osa nendest suhkrutest juurte kaudu mulla sisse, toites sel moel mikroorganisme, kes seal elutsevad.

Süsinikurikkad mullad on nagu hiiglaslikud käsnad – need pakuvad põua ajal taimestikule vett ja muudavad maa palju produktiivsemaks. Nii toimib nii süsiniku- kui ka toitaineringlus.

kompost

Problemaatiline CO2 saab justkui võluväel lahenduseks – süsinikuks mullas. Muld on 25 aasta jooksul võimeline talletama ligikaudu 20 Pg [10] süsinikku, mis on rohkem kui 10% inimtekkelistest emissioonidest. [11]

Selle eelduseks on aga terve ja elus muld ning selleks on mulla toitmise kõrval vaja võimalikult palju loobuda monokultuursest, ressursimahukast ja kemikaalidest sõltuvast põlluharimisest ning võimalikult palju minna üle taastavale mahepõllumajandusele ja toidu kasvatamisele kohalikul skaalal.

Selle juurde kuuluvad erinevad praktikad, nagu minimaalne kündmine, mulla pidev katmine taimestikuga, põllukultuuride vahetamine, planeeritud karjatamine ja juba eespool mainitud orgaanilise aine tagasiviimine mulda.

 

Miks taastav põllumajandus?

Taastav põllumajandus koondab maaharimise ja loomapidamise praktikaid, mis teiste kasude kõrval pööravad ümber kliimamuutust, taastoodavad mulla orgaanilist ainet ja taastavad degradeerunud mulla bioloogilist mitmekesisust, mille tulemusena väheneb süsiniku hulk atmosfääris ja paraneb veetsükkel.

taastav põllumajandus ja monokultuurid

Taastav põllumajandus väldib taimestikuga katmata maapinda, liigset kündmist ja monokultuure.

Kui vaadata praegust olukorda, kus on aina enam kasutusest välja jäänud ja kahjustunud põllumaid, liiga palju süsihappegaasi atmosfääris ja enesehävituslikult toimiv toidusüsteem, siis on selge, et see pole olukord, mida tahaks säilitada.

On vaja süsiniknegatiivseid meetodeid, mis suudavad praegust olukorda ümber pöörata ning CO2 hulka atmosfääris vähendada, kuna praeguse olukorra säilitamisest enam ei piisa. Sellest võidavad nii inimesed, kelle päralt on toidu turvalisus, ning samuti keskkond.

 

Süsteemimuutuste eest seisab igaüks

Globaalne toidusüsteem on tõepoolest keerukas ja seda mõjutavad mitmesugused aspektid, millest siin artiklis ei puudutatud kaugeltki mitte kõiki. Selge on aga see, et praegune süsteem vajab muutust, et maailma rahvastikku kvaliteetse toiduga ära toita.

Esimene ja kõigile jõukohane samm on käsitleda toidujäätmeid mitte prügina, vaid väärtusliku bioloogilise ressursina, mida muld vajab. Hetkel on jäätmete kogumis- ja käitlussüsteem üles ehitatud probleemiga tegelemisele, mitte lahendustele.

Biojäätmete valdkond vajab innovatsiooni, süsteemimuutust ja uute hinnangute andmist bioloogilisele materjalile ning samuti seoste loomist biojäätmete, mulla, toidusüsteemide ja kliimamuutuste vahel.

Lahendus ei ole segaolmeprügisse visatud solk, vaid teadlik kompostimine, hoolikalt sorteeritud jäätmed, toidu väärtuse ümbermõtestamine ja raiskamise vähendamine. Ideaalses süsteemis on kogu orgaanika pidevalt ringluses ja sellele saab kaasa aidata igaüks.

õigesti kompostimine

Õigete teadmiste ja vahenditega on kompostimine imelihtne ja kaasahaarav.

Igaüks, kes kodus kompostib, biojäätmeid eraldi kogub või diskussioonides osaleb, on juba süsteemimuutuse agent. Uudsed meetodid ja lähenemised ootavad ellurakendamist.

Muutused ei toimu üleöö, vaid koostöös kõigi inimeste ja erinevate osapooltega mitmesugustest organisatsioonidest. Aga selle kõige eelduseks on tahe midagi muuta. Miks mitte lasta neil muutustel alguse saada Eestis ja olla heaks eeskujuks tervele maailmale?

 

Kui see postitus sulle meeldis, oli huvitav ja väärtuslik, siis palun jaga seda postitust!

PS. Sul on hea võimalus saada osa uuendusliku tehnoloogia arendamise teekonnast meie Facebooki lehel siin 🙂

 


Artiklis kasutatud materjal:

[1] The 2017 Revision of World Population Prospects. United Nations, 2017. https://esa.un.org/unpd/wpp/.

[2] How close are we to # ZeroHunger? The state of food security and nutrition in the world. Food and Agriculture Organization, 2017. http://www.fao.org/state-of-food-security-nutrition/en/.

[3] Global hunger declining, but still unacceptably high. Food and Agriculture Organization, 2010 http://www.fao.org/docrep/012/al390e/al390e00.pdf.

[4] Earth has lost a third of arable land in past 40 years, scientists say. The Guardian, 2010 https://www.theguardian.com/environment/2015/dec/02/arable-land-soil-food-security-shortage.

[5] Polluting our soils is polluting our future. Food and Agriculture Organization. http://www.fao.org/fao-stories/article/en/c/1126974/.

[6] Soil Carbon Sequestration Impacts on Global Climate Change and Food Security. R. Lal., 2004. https://www.academia.edu/1950572/Soil_carbon_sequestration_impacts_on_global_climate_change_and_food_security.

[7] SAVE FOOD: Global Initiative on Food Loss and Waste Reduction. Food and Agriculture Organization. http://www.fao.org/save-food/resources/keyfindings/en/.

[8] Food Waste Worsens Greenhouse Gas Emissions: FAO. Climate News Network, 2013. http://www.climatecentral.org/news/food-waste-worsens-greenhouse-gas-emissions-fao-16498.

[9] Bio-waste in Europe. European Compost Network. https://www.compostnetwork.info/policy/biowaste-in-europe/.

[10] 1 Pg =1015 grammi.

[11] What is Soil Carbon Sequestration? Food and Agriculture Organization. http://www.fao.org/soils-portal/soil-management/soil-carbon-sequestration/en/.

Jaga oma arvamust